skip to main |
skip to sidebar
Kursused ja erinevate tasemetega koolid pakuvad võimalust õppida loodusretkejuhiks, loodusgiidiks või turismiettevõtjaks, kes looduseasjadega sina-peal. Paratamatult tekib küsimus, miks nii paljud inimesed selle erialaga tegelevad ja kuidas oli varem. Ja veel varem.
Vene ajal oli lihtne. Asutuse ametühingu korraldatud loodusreisiga või kooli klassiekskursiooniga sai minna enamasti Lahemaale, NSVL-i esimesse rahvusparki. Vähem viis teekond Matsalu, Viidumäe või Endla looduskaitsealale. Kel rohkem vedas, see sai uhkustada Henn Vilbaste juhitud rabaretkega Nigulas või koos Rein Harjukesega käidud radadega Simisalu ümbruses. Eriti kõva sõna oli raadios klassikalise muusika suurteoste äraarvamise eest preemiaks legendaarse Veljo Rannikuga mööda Eestit ringi sõita. Kuigi reisidel keskendus Ranniku pigem kodu- ja ajaloolisele, aga hiiepuust, suurest kivist või kosest ei läinud ta mööda kunagi.
Lahemaa Rahvuspargi giidid
Enamasti tegelesid loodusega seotud giiditööga kaitsealadel hariduselt-ametilt bioloogid või looduskaitsjad. Lahemaa RP oli mõnes mõttes erandlik, sest seal tegid giiditööd peamiselt kooliõpetajad ja tudengid. Giidikoolitus toimus aasta-aastalt pidevalt ja sõltumata ajast – suvel käidi üheskoos „hõredamatel” tööpäevadel Viktor Masingu, Erast Parmasto, Herbert Viidingu, Jaan Eilarti, Ella Kingu, Ann Marveti või mõne teise oma ala spetsialisti sabas ning püüti teadmisi koguda nii märkmikusse kui ka kõrva taha. Hooaja lõppedes, talve jooksul said giidid kokku kolm-neli korda, et kuulata loenguid, mis õuesõppest süsteemsemat infot pakkusid, kuid looduse praktilisest vahendamisest üsna teistmoodi teadmisi andsid. Otsad tuli kokku sobitada retkejuhil või giidihakatisel enesel.
Samas oli 80-ndate aastate Lahemaa retkejuhtide koolituses väga oluline koht ka kodu- ja kultuurilool. Sest raba, kose ja hiidrahnu vahele jäi märkimisväärse looga küla, rahva kogutud raha eest taastatud mõis, vaprate meeste kunagine merekool või lummavate sepisristidega kalmistu. Ning vaikides neist mööda minna oleks olnud kohatu ja rumal.
Koolitusturg on tihe
Ühe uuema võimalusena pakub Maaülikool välja loodusturismi eriala. Eriala eesmärgiks on valmistada ette Eesti spetsialiste, kellel on mitmekülgsed teadmised Eesti loodusest, selle paikkondade eripäradest ja kujunemisloost. Loodusturismi eriala lõpetaja on pädev siduma need teadmised turismialaste põhiteadmistega ja oskab neid jätkusuutliku ning vastutustundliku turismi arendamisel kasutada.
Lisaks Maaülikoolile saab eri variatsioonides loodusturismi ja -giidindust õppida Luual, Haapsalus, Võrus, Pärnus, Hiiumaal ja mitmes teises koolis. Ettevõtluse arendamise sihtasutus pidas vajalikuks ellu kutsuda loodusgiidide kursuse, MTÜ Lahemaa Ökoturism koolitab kevadeks paarkümmend Lahemaa loodusgiidi. Neid märke lugedes tundub nagu turg oleks loodusetundjatest tühi ja loodushuviliste tung retkedele tohutu. Või kas see ikka on nii?Loodusgiidiks õppima uute teadmiste pärast
Luua metsakooli loodusretkejuhtide esimese lennu lõpetaja Kristiina Viiron ütles, et tema valis eriala eelkõige uute teadmiste pärast. „Sain selles koolis tõesti targemaks, eriti botaanikas,” rääkis ta. „Kuigi õppekava oli tihe, oleksin tahtnud, et me oleksime süvenenud ümbritsevasse palju põhjalikumalt. Olime nagu laia profiiliga traktorist-masinistid ja saime igast asjast teada natukene. Samas oli meil näiteks ühe ainena õppekavas palkmajade ehitus, mille tihedat seost loodusretke juhtimisega ma ei näe,” lisas naine.
Ajakirjaniku ametit pidav Kristiina pole tööotsa loodusgiidina teinud. Sõpradega on matkatud koos küll. Naine usub, et parema loodusetundjana saab ta aga looduseasjadest paremini kirjutada. Ja see on juba suur võit.
Vähemalt kolmandik on kohal eluviisi pärast
Ilmar Pajumäe, kes samas koolis samal erialal veidi hiljem õpinguid alustas, hindas Luualt saadud teadmisi headeks ja vajalikeks. Tema ootused, kuidas loodusretke juhtimiseks infot koguda ja marsruuti kokku panna, on piisavalt täitunud.
„Umbes kolmandik meie kursuse inimestest tuli eriala õppima, sest nad olid varem juba sellega kokku puutunud. Nad on kas turismitalude pidajad või RMK külastuskeskuste töötajad,” ütles Pajumäe. Teise kolmandikku kuuluvad tema sõnul need, kes tahavad eriala vahetada või teha edaspidi täiendavalt lisatööd. Näiteks kooliõpetajad ja filoloogid. Kuid vähemalt kolmandik on neid, kes omandavad loodusgiidi oskused südame sunnil ehk teadmiste ja eluviisi pärast.
Juhuslik erialavalik ja vähe tunde
Marje Loide, kes looduse vahendamise kursust Haapsalu kutsehariduskeskuses turismikursusel loeb, on seda meelt, et paljudel noortel inimestel puudub erialast ettekujutus. „Nad tegelikult veel ei tea, mis erialal nad tahavad õppida ja satuvad sinna üsna juhuslikult,” ütles õpetaja ning lisas siis, et kooli on tulnud õnneks neidki, kellel pool elu juba seljataga, kuid kelle turismitalu pidamine nõuab uusi teadmisi.
Hiiumaa kooliõpetaja Karin Poola, kes Suuremõisas Hiiumaa Kutsehariduskeskuses looduse vahendamise võimalusi õppijatele tutvustab, ütles, et õppetunde, mille jooksul tuleb loodugiidi nipid-nõksud kätte saada, on sel kursusel äärmiselt vähe.
Üks pealkiri, mitu sisu
Kursuse sarnane pealkiri tähendab enamasti erinevat sisu. Kui EAS-i loodusgiidi koolitus keskendub heade loodusetundjatega veel paremale loodusetundmisele, siis Lahemaa loodusgiidide kursusel süvenetakse esimeses õppetsüklis koos Aare Maega hoopis filosoofiasse. Õpitakse rääkima omal nahal kogetut ja läbi suurte raskuste ütlema „MINA olen kogenud…”
Osalejad kehitasid Eesti Giidide Liidu juhatuse liikme Aare Mae juhitud töötoas esialgu veidi õlgu ja olid mõnevõrra hämmingus. Samas lootsid nad, et lõpuks ikkagi selgub, miks see kõik giidile vajalik on. „Giidi käes, kellel on kasutada selline materjal nagu teil, loodus, on tohutud võimalused inimeste mõttemaailma muutmiseks. Seda tuleb targalt teha,” rõhutas kursuslastele suurte kogemustega giid ja giidide õpetaja.
Loodusgiidi (koolitamise) muutumine ajas
Kursused ja erinevate tasemetega koolid pakuvad võimalust õppida loodusretkejuhiks, loodusgiidiks või turismiettevõtjaks, kes looduseasjadega sina-peal. Paratamatult tekib küsimus, miks nii paljud inimesed selle erialaga tegelevad ja kuidas oli varem. Ja veel varem.
Vene ajal oli lihtne. Asutuse ametühingu korraldatud loodusreisiga või kooli klassiekskursiooniga sai minna enamasti Lahemaale, NSVL-i esimesse rahvusparki. Vähem viis teekond Matsalu, Viidumäe või Endla looduskaitsealale. Kel rohkem vedas, see sai uhkustada Henn Vilbaste juhitud rabaretkega Nigulas või koos Rein Harjukesega käidud radadega Simisalu ümbruses. Eriti kõva sõna oli raadios klassikalise muusika suurteoste äraarvamise eest preemiaks legendaarse Veljo Rannikuga mööda Eestit ringi sõita. Kuigi reisidel keskendus Ranniku pigem kodu- ja ajaloolisele, aga hiiepuust, suurest kivist või kosest ei läinud ta mööda kunagi.
Lahemaa Rahvuspargi giidid
Enamasti tegelesid loodusega seotud giiditööga kaitsealadel hariduselt-ametilt bioloogid või looduskaitsjad. Lahemaa RP oli mõnes mõttes erandlik, sest seal tegid giiditööd peamiselt kooliõpetajad ja tudengid. Giidikoolitus toimus aasta-aastalt pidevalt ja sõltumata ajast – suvel käidi üheskoos „hõredamatel” tööpäevadel Viktor Masingu, Erast Parmasto, Herbert Viidingu, Jaan Eilarti, Ella Kingu, Ann Marveti või mõne teise oma ala spetsialisti sabas ning püüti teadmisi koguda nii märkmikusse kui ka kõrva taha. Hooaja lõppedes, talve jooksul said giidid kokku kolm-neli korda, et kuulata loenguid, mis õuesõppest süsteemsemat infot pakkusid, kuid looduse praktilisest vahendamisest üsna teistmoodi teadmisi andsid. Otsad tuli kokku sobitada retkejuhil või giidihakatisel enesel.
Samas oli 80-ndate aastate Lahemaa retkejuhtide koolituses väga oluline koht ka kodu- ja kultuurilool. Sest raba, kose ja hiidrahnu vahele jäi märkimisväärse looga küla, rahva kogutud raha eest taastatud mõis, vaprate meeste kunagine merekool või lummavate sepisristidega kalmistu. Ning vaikides neist mööda minna oleks olnud kohatu ja rumal.
Koolitusturg on tihe
Ühe uuema võimalusena pakub Maaülikool välja loodusturismi eriala. Eriala eesmärgiks on valmistada ette Eesti spetsialiste, kellel on mitmekülgsed teadmised Eesti loodusest, selle paikkondade eripäradest ja kujunemisloost. Loodusturismi eriala lõpetaja on pädev siduma need teadmised turismialaste põhiteadmistega ja oskab neid jätkusuutliku ning vastutustundliku turismi arendamisel kasutada.
Lisaks Maaülikoolile saab eri variatsioonides loodusturismi ja -giidindust õppida Luual, Haapsalus, Võrus, Pärnus, Hiiumaal ja mitmes teises koolis. Ettevõtluse arendamise sihtasutus pidas vajalikuks ellu kutsuda loodusgiidide kursuse, MTÜ Lahemaa Ökoturism koolitab kevadeks paarkümmend Lahemaa loodusgiidi. Neid märke lugedes tundub nagu turg oleks loodusetundjatest tühi ja loodushuviliste tung retkedele tohutu. Või kas see ikka on nii?Loodusgiidiks õppima uute teadmiste pärast
Luua metsakooli loodusretkejuhtide esimese lennu lõpetaja Kristiina Viiron ütles, et tema valis eriala eelkõige uute teadmiste pärast. „Sain selles koolis tõesti targemaks, eriti botaanikas,” rääkis ta. „Kuigi õppekava oli tihe, oleksin tahtnud, et me oleksime süvenenud ümbritsevasse palju põhjalikumalt. Olime nagu laia profiiliga traktorist-masinistid ja saime igast asjast teada natukene. Samas oli meil näiteks ühe ainena õppekavas palkmajade ehitus, mille tihedat seost loodusretke juhtimisega ma ei näe,” lisas naine.
Ajakirjaniku ametit pidav Kristiina pole tööotsa loodusgiidina teinud. Sõpradega on matkatud koos küll. Naine usub, et parema loodusetundjana saab ta aga looduseasjadest paremini kirjutada. Ja see on juba suur võit.
Vähemalt kolmandik on kohal eluviisi pärast
Ilmar Pajumäe, kes samas koolis samal erialal veidi hiljem õpinguid alustas, hindas Luualt saadud teadmisi headeks ja vajalikeks. Tema ootused, kuidas loodusretke juhtimiseks infot koguda ja marsruuti kokku panna, on piisavalt täitunud.
„Umbes kolmandik meie kursuse inimestest tuli eriala õppima, sest nad olid varem juba sellega kokku puutunud. Nad on kas turismitalude pidajad või RMK külastuskeskuste töötajad,” ütles Pajumäe. Teise kolmandikku kuuluvad tema sõnul need, kes tahavad eriala vahetada või teha edaspidi täiendavalt lisatööd. Näiteks kooliõpetajad ja filoloogid. Kuid vähemalt kolmandik on neid, kes omandavad loodusgiidi oskused südame sunnil ehk teadmiste ja eluviisi pärast.
Juhuslik erialavalik ja vähe tunde
Marje Loide, kes looduse vahendamise kursust Haapsalu kutsehariduskeskuses turismikursusel loeb, on seda meelt, et paljudel noortel inimestel puudub erialast ettekujutus. „Nad tegelikult veel ei tea, mis erialal nad tahavad õppida ja satuvad sinna üsna juhuslikult,” ütles õpetaja ning lisas siis, et kooli on tulnud õnneks neidki, kellel pool elu juba seljataga, kuid kelle turismitalu pidamine nõuab uusi teadmisi.
Hiiumaa kooliõpetaja Karin Poola, kes Suuremõisas Hiiumaa Kutsehariduskeskuses looduse vahendamise võimalusi õppijatele tutvustab, ütles, et õppetunde, mille jooksul tuleb loodugiidi nipid-nõksud kätte saada, on sel kursusel äärmiselt vähe.
Üks pealkiri, mitu sisu
Kursuse sarnane pealkiri tähendab enamasti erinevat sisu. Kui EAS-i loodusgiidi koolitus keskendub heade loodusetundjatega veel paremale loodusetundmisele, siis Lahemaa loodusgiidide kursusel süvenetakse esimeses õppetsüklis koos Aare Maega hoopis filosoofiasse. Õpitakse rääkima omal nahal kogetut ja läbi suurte raskuste ütlema „MINA olen kogenud…”
Osalejad kehitasid Eesti Giidide Liidu juhatuse liikme Aare Mae juhitud töötoas esialgu veidi õlgu ja olid mõnevõrra hämmingus. Samas lootsid nad, et lõpuks ikkagi selgub, miks see kõik giidile vajalik on. „Giidi käes, kellel on kasutada selline materjal nagu teil, loodus, on tohutud võimalused inimeste mõttemaailma muutmiseks. Seda tuleb targalt teha,” rõhutas kursuslastele suurte kogemustega giid ja giidide õpetaja.